Ahvirõugete viiruse molekulaarse tuvastamise komplekt (reaalajas PCR)

Mis on ahvirõugete viirus?

Ahvirõuged on viiruslik zoonoos (loomadelt inimestele leviv viirus), mille sümptomid on sarnased varem rõugepatsientidel esinenud sümptomitega, kuigi see on kliiniliselt vähem raske.Pärast rõugete likvideerimist 1980. aastal ja sellele järgnenud rõugete vastu vaktsineerimise lõpetamist on ahvist saanud rahvatervise jaoks kõige olulisem ortopoksiviirus.Ahvirõuged esinevad peamiselt Kesk- ja Lääne-Aafrikas, sageli troopiliste vihmametsade läheduses, ja seda on üha sagedamini esinenud linnapiirkondades.Peremeesloomade hulka kuuluvad mitmed närilised ja ahvilised.

Edasikandumine
Loomalt inimesele (zoonootiline) edasikandumine võib toimuda otsesel kokkupuutel nakatunud loomade vere, kehavedelike või naha või limaskesta kahjustustega.Aafrikas on ahvirõugete viirusega nakatumise tõendeid leitud paljudel loomadel, sealhulgas köisoravatel, puuoravatel, Gambia kottidel rottidel, usinatel, erinevatel ahviliikidel ja teistel.Ahvirõugete looduslikku reservuaari pole veel kindlaks tehtud, kuigi närilised on kõige tõenäolisemad.Võimalik riskitegur on nakatunud loomade ebapiisavalt küpsetatud liha ja muude loomsete saaduste söömine.Metsaaladel või nende läheduses elavad inimesed võivad nakatunud loomadega kaudselt või vähesel määral kokku puutuda.

Inimeselt inimesele ülekandumine võib tuleneda tihedast kokkupuutest hingamisteede eritistega, nakatunud inimese nahakahjustustest või hiljuti saastunud esemetest.Piiskade kaudu levivate hingamisteede osakeste kaudu on tavaliselt vaja pikaajalist näost näkku kontakti, mis seab tervishoiutöötajad, leibkonnaliikmed ja muud aktiivsete haigusjuhtude lähikontaktid suuremasse ohtu.Pikim dokumenteeritud levikuahel kogukonnas on aga viimastel aastatel tõusnud 6-lt 9 järjestikuse inimeselt inimesele nakatumise korral.See võib kajastada immuunsuse vähenemist kõigis kogukondades, mis on tingitud rõugete vastu vaktsineerimise lõpetamisest.Nakatumine võib toimuda ka platsenta kaudu emalt lootele (mis võib viia kaasasündinud ahvirõugete tekkeni) või lähikontakti ajal sünnituse ajal ja pärast seda.Kuigi lähedane füüsiline kontakt on levikuks hästi teadaolev riskitegur, pole praegu selge, kas ahvirõugeid saab edasi kanduda konkreetselt sugulisel teel.Selle riski paremaks mõistmiseks on vaja uuringuid.

Diagnoos
Kliiniline diferentsiaaldiagnoos, mida tuleb kaaluda, hõlmab muid lööbehaigusi, nagu tuulerõuged, leetrid, bakteriaalsed nahainfektsioonid, sügelised, süüfilis ja ravimitega seotud allergiad.Lümfadenopaatia haiguse prodromaalses staadiumis võib olla kliiniline tunnus ahvirõugete eristamiseks tuulerõugetest või rõugetest.

Ahvirõugete kahtluse korral peaksid tervishoiutöötajad koguma sobiva proovi ja laskma selle ohutult transportida vastavate võimalustega laborisse.Ahvirõugete kinnitamine sõltub proovi tüübist ja kvaliteedist ning laboratoorse analüüsi tüübist.Seega tuleks isendid pakendada ja tarnida vastavalt riiklikele ja rahvusvahelistele nõuetele.Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) on selle täpsuse ja tundlikkuse tõttu eelistatud laboritest.Selleks on optimaalsed ahvirõugete diagnostilised proovid nahakahjustustest – katusest või vesiikulitest ja pustulitest ning kuivadest koorikutest.Võimaluse korral on biopsia võimalus.Kahjustuse proove tuleb hoida kuivas, steriilses tuubis (ilma viiruse transpordisöötmeta) ja hoida külmas.PCR-i vereanalüüsid on tavaliselt ebaselged, kuna vireemia on lühike, võrreldes proovide võtmise ajastusega pärast sümptomite ilmnemist ja neid ei tohiks patsientidelt rutiinselt koguda.

Viide: https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/monkeypox